Tallinna Tehnikaülikoolis on erialane kompetents ja professionaalsed õppejõud – tagamaks koolituse kõrget taset, viivad kursuseid läbi oma ala spetsialistid nii TTÜst kui ka mujalt
Mari Saat: ainus aus viis - hääletada üksi suletud ruumis
Peaminister Andrus Ansip ütles, et viga pole mitte süsteemis, vaid inimeses, kes varastab. Ta tõi näiteks jalgratta, mis võiks seista seina ääres ketitamata, kui poleks kurikaela, kes selle “pihta paneb”.
Tõtt on selles lauses vaid niipalju, et ilma vargata vargust ei toimu. Aga me kõik teame, Ansip niisama hästi, et alati leidub karja seas mõni must talleke, ja organisatsiooni laienedes nende mustade lammaste hulk tõenäoliselt suureneb. Väikeses külaühiskonnas ei hakka keegi seina äärest ratast varastama – varas tuleb kohe välja. Aga linnas peab ratta lukustama.
E-usaldusväärsus. On raske uskuda, et Kristiina Ojuland oli see ainus must lammas, et tema üksinda riskeeris manipuleerimissüsteemi välja mõelda, selle arendusjuht Taimi Samblikule peale suruda ja varastada endale hääli teiste, üdini ausate erakonnakaaslaste teadmata. Ojuland on naine, aga naised on natuke liiga ettevaatlikud, et sellise “äri” peale üksinda välja minna. Naistel on kalduvus pigem usaldada hästi toimivat süsteemi kui seda muuta.
Aga nüüd kerkib jälle küsimus e-valimiste usaldusväärsusest. Ma saan aru, et e-valimised on mugavad ja odavad, aga nad ei taga valimise salajasust ja seda, et häältega ei manipuleeritaks. Kui linna ilmusid mingi MTÜ plakatid hoiatusega, et e-valimistel varastatakse hääli, ei tulnud mina, apoliitiline võhik, selle pealegi, et need võiksid olla Keskerakonna kätetöö. Seda seletasid mulle hiljem teadlikumad inimesed.
Mina mõtlesin, et just Keskerakond võiks e-valimistest kõige enam võita – et meie temperamentsemad ja toimekamad kaasmaalased, kes moodustavad Keskerakonna suurima toetajaskonna, oleksid mihklid veenma oma vanaemasid, laisku naabreid, sõpru jne pistma neile arvuti või nutika nina alla ja laskma nupule vajutada oma lemmiku poolt.
Oleme liiga mugavad. Ansip arvas, et hääletus ID-kaardiga hoiaks manipulatsioonid ära. Ei hoiaks, vähemalt mitte pere ja sõprade ringis: suurem osa inimesi on kergesti mõjutatavad ja valimiste suhtes võrdlemisi ükskõiksed. Kui see inimene suudab üle saada laiskusest ja viitsib jalutada valimiskabiinini, siis see on ainus koht, kus ta võib tunda ennast sõltumatult, kuhu ei pääse kontrollima ei armas sõber, elukaaslane, laps ega lapsevanem, et kas ta teeb ikka ristikese õigesse kohta. Ja seal võib ta ehk märgata enda rinnus liigutamas südametunnistust.
Ütleks nii, et hääletamine üksi suletud ruumis on ainus usaldusväärne viis demokraatlikuks valimiseks. Kuid me oleme nii netistunud ja mugandunud, et vaevalt on meist enam asja sellisteks valimisteks.
Lugu ilmus Äripäevas.
