Tallinna Tehnikaülikoolis on erialane kompetents ja professionaalsed õppejõud – tagamaks koolituse kõrget taset, viivad kursuseid läbi oma ala spetsialistid nii TTÜst kui ka mujalt
Doktoriõpe: 2500 tundi aastas 10 tundi päevas
Doktoriõpe on pälvinud globaalsel kõrgharidusmaastikul erilise tähelepanu. Johtub see eelkõige paradigma muutusest doktorite ettevalmistuses, tõdeti 24. oktoobril Eesti teaduste akadeemia seminaril, mis oli pühendatud doktoriõppe kvaliteedile eri huvigruppide vaatevinklist. Moderaatoril akadeemik Jakob Kübarsepal oli põhjust sedastada, et kohal olid kõigi huvigruppide esindajad: doktorandid, juhendajad, uuringute läbiviijad, ülikoolide ja ettevõtluse esindajad. Tõsi, puudusid poliitikakujundajad, kuigi neil olnuks vaid paar sammu üle platsi tulla.
Massiliseks muutunud doktoriõpe on kõrghariduse kolmeastmelises süsteemis omandanud kindla koha. Selles eristub kaks põhilist suunda: koguda ainepunkte (nagu Rootsis) või teha teadust (Saksamaa variant). „Meistri ja õpipoisi” mudelist on saanud struktureeritud doktoriõpe oma õppekavade, doktorikoolide, juhendajate koolituse jm taolisega. Doktoriõpet käsitatakse Euroopa teadusruumis kui kõrgharidussüsteemi kolmandat astet ja teatud reservatsiooniga ka kui teadlaskarjääri esimest astet. Kui maailma tippülikoolides on doktoriõppesse pääseda väga raske, siis Eestis juhtub teinekord nii, et mõnes valdkonnas võetakse vastu igaüks, kirjutab Karl Kello Õpetajate Lehes.
Kümme tuhat tundi
Doktor tähendab ladina keeles õpetaja, kuid tänapäeval on doktor pigem väga kitsa valdkonna spetsialist kui Õpetaja suure algustähega. Doktoriõpe pole enam elukestev õpe, aga kindlasti on see n-ö eluõpe, õpitakse ka ja eelkõige seda, mida elus vaja – kommunikatsiooni-, esinemis-, kirjutamis-, õpetamisoskust. Loetelu pole täielik.
Akadeemik Tarmo Soomere sõnul peab noor inimene investeerima doktoriks ettevalmistusse, eelkõige teadustöösse kümme tuhat tundi. Keskeltläbi nii palju aega nõuab doktoriks saamine, lüües kõik need tunnid kokku, päris algusest kuni diplomi piduliku kätteandmiseni. Kui doktoriõpe kestab neli aastat, tähendab see 2500 tundi aastas, oma kümme tundi tõsist pühendumist päevas. Kuue-seitsme tunniga päevas saaks hakkama, kui õppida ja teha teadust igasuguse puhke- ja pühapäevata. Seega on doktoriõppe koormus pea sama suur kui õpetaja töökoormus. Arusaadav siis, et just haridusvaldkonna doktorantide väljalangus on väljapaistvalt suur, nagu ilmnes TÜ professori Margus Pedaste ettekandest.
Õppida bürokraatiat
TÜ n-ö ettevõtlusdoktorant Friedrich Kaasik näitlikustas, mis vahe on tavadoktorantuuril ja ettevõtlusdoktorantuuril: esimese puhul otsitakse ideaalset, teise puhul töötavat lahendust. Doktorandi muredest rääkides tõi ta esimesena esile kolme publikatsiooni vajaduse (alati ei ole neid lihtne kirjutada; ei saa ka välistada, et ettevõte võib publitseerimise keelata, kuigi endal tal seda probleemi ei ole). Teiseks – doktorandi osalus õppetegevuses (kohustuslik see justkui enam pole, aga doktoriõpe peab tagama oskuse oma ideid teistele edastada). Kõige suurema murena (selle kõrval, et raha on vähe ja tulevik tume − Eestis ei ole just palju ettevõtteid, kes sooviksid palgata doktorikraadiga tippspetsialisti) nimetas ettekandja bürokraatiat: kui osaled teaduskonverentsil, kulub sul kaks kolmandikku ajast raha taotlemisele ja hilisemale aruandlusele. Vähemalt ühekordne reisiraha võiks olla garanteeritud ja ülikoolis võiks tema meelest lausa bürokraatianõustaja ameti sisse seada. Siiski, toimetulek bürokraatiaga kuulub loomuldasa doktoriõppesse. Igaüks peab oma taotlused ise ära kirjutama, nagu kinnitas TÜ teadusprorektor Marco Kirm. Taotluste kirjutamine on ettevalmistus tulevaseks eluks.
Liigset bürokraatiat ja kontrolli esineb ka doktorikoolide töös. TÜ professori Raul Eametsa sõnul peavad asjaosalised doktorikooli reegleid suhteliselt jäigaks, paberimajandust nimetatakse teinekord lausa arulagedaks. Selgub isegi, et vanad head tööajatabelid võivad veel käibel olla. Rõhk teadusetegemisele peab suurenema. Kõige tähtsamad on siiski teadustulemused.
Ainepunkt kui segav faktor
Saalist kõlanud konkreetne küsimus, kuidas konverteerida oma töökogemus ainepunktidesse jäi konkreetse vastuseta.
TTÜ professor Marko Vendelin rääkis Eesti noorteadlase, s.o konkreetselt süsteemibioloogia labori doktorantide elust juhendaja pilgu läbi, ning ütles, et juhendaja poolt vaadates on iga ainepunkt, mis tuleb juurde õppida mujal kui oma laboris, segav faktor. Ainepunktide kogumine on liigne ajakulu. Doktorantide ettevalmistus on kohati puudulik, näiteks programmeerimises, eks tuleb siis neid ise järele aidata. Päris doktoriõppe algusest võiks olla juba pilt silme ees, kuidas ja kuhu edasi. Järeldoktorantuur välismaal – tagasitulek küsimärgiga. Stipendium ei ole piisav, vanemahüvitussüsteem ei laiene doktorantidele.
Täiskohaga töö kõrvalt
Kuidas on võimalik töötada täiskohaga ettevõttes ja samal ajal õppida doktorantuuris, küsis retooriliselt Eesti Energia teadus- ja arendusosakonna juhataja Indrek Aarna. Üks pool jääb sel puhul kindlasti kannatajaks. Kaks võimalust: kas on doktoriõppe nõudmised madalad või teevad juhendajad suurema osa tööd ise ära (kuivõrd neil on suurem motivatsioon).
Aarna tõstatas küsimuse: doktoritöö kirjutatakse väga kitsas teadusvaldkonnas – kas Eestis on võimalik leida nii spetsiifilist tööd ja kas see peaks üldse olema eesmärk? Doktoritöö tegemise kogemus on kasutatav ka teistes valdkondades. Doktorikraad näitab piisavalt inimese võimekust. Eesti Energias töötab 24 doktorikraadiga töötajat, enamasti peaspetsialistide ja analüütikutena; 12 õpib doktorantuuris. Ei saa öelda, et neil kõigil on tööpostil doktorikraadi vaja, kinnitab Aarna. Doktorikraadiga töötajaid on vaja põlevkiviõli tootmise tehnoloogia arendamiseks, sh Jordaania ja Utah’ projektide jaoks. Teadus-arendustegevus on Eesti Energias heal tasemel põlevkiviõli tootmise valdkonnas, põlevkiviteadurite keskmine vanus on aga näitaja, mis suureneb kümne aastaga täpselt kümme aastat. Vaja on nooremaid õppejõude juurde saada. Vastuseks ettepanekule saalist, et Eesti Energia kui meie oludes väga rikas ja võimas ettevõte võiks ju ise põlevkiviharidust edendada, nentis rektor Volli Kalm, et EE on põlevkiviuuringuid kõvasti toetanud ja kui sellest pole loodetud tulu tõusnud, peitub probleem kusagil mujal.
