Tallinna Tehnikaülikoolis on erialane kompetents ja professionaalsed õppejõud – tagamaks koolituse kõrget taset, viivad kursuseid läbi oma ala spetsialistid nii TTÜst kui ka mujalt
Kaire Põder: koolide edetabelid pole hea haridustava
Kaire Põder (Tallinna tehnikaülikooli teadur), Triin Lauri (Tallinna ülikooli doktorant)
Eestis süvenev liiga varajane õpilaste selekteerimine kahjustab ühiskonna sidusust
Võita on tore. Ütlus, et võitja võtab kõik, kehtib sageli. Usutavasti on võidus oma roll ka töökusel, õnnel ja ehk ka juhusel. Koolide pingerea, vähemalt selle tipu kujunemisel juhusel suurt öelda ei ole ja säärane nn heade ja halbade koolide taastootmine käib hästi etteennustataval rajal.
Eesti, eriti Tallinna nn eliitkoolindus on kui eksperiment tasakaalustamata koolivalikuga, mille positiivne külg on ehk ainult see, et muu Euroopa saab sellest eksperimendist õppida.
Me ei usu, et hariduse asjatundjad, sh (eliitkoolide) koolijuhid, koolivaliku problemaatikat ei tea, sest on ju koolivalik viimastel kümnenditel üks enim uuritud hariduspoliitika valdkondi. Ometi õigustavad eelselekteerimist pigem just edetabeli tipus triumfeerivate koolide õpilased ja koolijuhid. Nad hellitavad end õhkamisega „me olemegi nii tublid”. Ja olgugi et neis koolides ongi valdavalt häid ja väga häid õpilasi, õpetajaid ja koolijuhte, üllatab see pea sama vähe kui keskmise kontoriinimese kaotus jooksus maratoonarile.
Lapsevanematele valiku andmine on olnud näiteks Rootsi, Briti ja Hollandi hariduspoliitiline eelistus. Nende riikide retoorika koolivaliku sisseviimisel ja konkreetne valikuandmise viis on erinevad, kuid lahendused lähtuvad sellest, et valikut suudavad paremini realiseerida edukamad lapsevanemad. Seda kinnitab suur hulk empiirilisi uuringuid, sh 2012. aasta andmetel läbiviidud Tallinna vastav uuring.
Edukus võib tähendada nii kõrgemaid sissetulekuid, paremat ametikohta, mis võimaldab näiteks paremini ühildada töö ja pereelu, kõrgemat haridust kui ka tugevat kultuurilise kapitali pagasit. Valiku kihistava toime teadvustamine tagab, et lapsevanematele valiku andmisega kaasnevate ebavõrdsusprobleemide leevendamiseks rakendatakse mitmesuguseid pehmendavaid meetmeid. Näiteks piiratakse kooli õigusi lapsi valida, eelistatakse teatud hulgal vähekindlustatud ja/või vähemusse kuuluvaid õpilasi või viiakse kohtade jagamiseks läbi loterii.
Ebavõrdsusele leevendust
Kui ebavõrdsust ei leevendata, siis koonduvad mitmed haridustulemust positiivselt mõjutavad komponendid ühte kohta – soosiv taust ja lapsevanema rahakott, õpihimulised klassikaaslased, innukad õpetajad, ambitsioonikad koolijuhid, pearaha jms. Igasugused „ülepingutamised”, mis on kättesaadavad ainult edukamatele, nagu katseteks drillivatele eelkoolidele, ja elukohaga manipuleerimine, on pigem arenguriikide edukuspaanikaga kaasnevad nähtused.
Eeltoodu ei tähenda, et koolivalik oleks üdini halb ja elukohajärgne koolimääramine probleemivaba. Riigid, mis on püüdnud neoliberaalseid haridusilminguid, sh koolivalikut vältida (näiteks Soome ja Norra), tõdevad, et ka valikut mittesoosivas süsteemis leidub lapsevanemaid, kes võimalikke ähmasusi regulatsioonis enda kasuks pööravad ja leiavad ikkagi võimaluse oma lapse soovitud kooli ja/või eriklassidesse sissesaamiseks.
Samal ajal leidub uuringuid, mis näitavad, et säärastes küpsetes demokraatiates ohjeldab niinimetatud eliitkooli rallit kasvõi see, et hea kooli mõiste ei kattu eliitkooli mõistega ja oma lapsesse investeerimist, upitamaks teda „eriklassi”, peetakse pigem ebamoraalseks. Nagu peetakse moraalituks ka seda, et koolide riigieksamite tulemused on avalikud. Nii on suudetud väljajäämise hirmu leevendada.
Ühtlasi on tsentraalne elukohajärgne koolimääramine tihti ebaõiglane. Ühest küljest on linnaruumis alati rohkem või vähem prestiižsemad piirkonnad, mis kujundavad vastava piirkonna koolielu. Teisalt ei peeta hierarhilist koolimääramist kaasaegse mitmekesisuse tingimustes adekvaatseks. Laste ja koolide paaripanemine, mis ohjeldab ebavõrdust, kuid arvestab ka lapsevanemate eelistusi ja kogukonna prioriteete, on tuntud kui kontrollitud valik.
Millised voorused säärasel paaripanemisel oleks ja kuidas seda rakendada (vaata näiteks autorite artiklist „Kuidas jagada eliitkooli kohti?” EPL, 6.1.2011). Head praktikad on olemas, kuid kindlasti vajalikud kohendada kohalikule olukorrale (vaata näiteks kodulehte Matching in Practice). Analoogne disain oleks väga hästi rakendatav ka näiteks lasteaiakohtade jagamisel, suutes muu hulgas pisut leevendada ka lasteaiakohtade nappuse probleemi.
Selleks aga, et erinevus rikastaks ja valik oleks sisukas, on oluline, et koolisüsteem oleks mitmekesine. Ja seda loomulikult mitte koolide pingeridade mõttes, vaid sisulise õpetuse ja omandivormi mõttes. Selles plaanis on Eesti viimased arengud uute koolide tekkimisel ja lapsevanemate panustamissoovi tärkamisel igati toredad. Selle toreduse ühiskondlikuks toreduseks kujunemise juures aga on jällegi oluliseks määrajaks see, mille alusel lapsi uutesse tekkivatesse erakoolidesse valitakse.
Kahepalgeline rõõm
Edetabelid ja nendega kaasnev elevus on inimlik, kuid see, millist kahju see tuua võib, ei ole ilmselt alati selge. Samamoodi on kahepalgeline rõõm üha tõusvast keskmisest riigieksamite koondtulemusest. Sisuliselt on ilmselt tegu instrumentaalse õppimisega ehk lihtsustatult ei ole mitte niivõrd lapsed, õpetajad ja koolid muutunud tublimaks, vaid süsteemis hakkamasaamine on selgeks õpitud. See tähendab ka, et õpetajad oskavad riigieksamiteks lapsi paremini ette valmistada. Kas see aga ka tegelikule hariduse kvaliteedile kaasa aitab, pole nii selge.
Säärane kitsamate ja laiemate eesmärkide vastuolulisus on klassikaline turusarnastamise ja uue avaliku halduse probleem, kus avaliku teenuse erapakkujate ärieesmärgid ei pruugi aidata kaasa avaliku huvi esindamisele. Selle artikli tähenduses siis eelkõige nii haridusele kui ka laste edukale ellulülitamisele.
Meil on raske uskuda, et eeskujulik eksamitegemine on paremas seoses tulevase tööjõuturu edukusega. Kui selline seos eksisteerib, siis on see seotud tõdemusega, et eksami sooritamise edukus määrab tihti noorte ligipääsu edasisele haridusele. Skandinaavia maad, kes valdavalt suudavad ühendada nii naiste kõrge tööhõive kui ka laste kõrge sündimuse, on oma oluliseks pidanud haridust ja seda mitte ainult kui tööjõuturu sisendit, vaid kui sotsiaalset investeeringut, mis koos kvaliteetse alusharidusega peaks igati edendama tulevast eluolu õiglus- ja efektiivsuseesmärke täiendavalt sidudes.
Alustuseks oleks hea, kui tunnistataks järgmisi hariduspoliitika aabitsatõdesid: 1) kõrge koht edetabelis on vähemalt ülenõutud koolide puhul oluliselt eelselektsioonist mõjutatud; 2) edetabelid ja tasakaalustamata koolivalik ei ole Euroopas hea haridustava; 3) ei ole häid ega halbu lapsi, on vaid head ja halvad asjaolud, mida lapsed ise kontrollida ei saa; 4) varajane selektsioon on ühiskonna sidususele kahjulik ja ainult varastes haridusetappides on võimalik hariduse õiglus- ja efektiivsuseesmärke teineteist täiendavalt siduda.
Allikas: 27.09.2013 Eesti Päevaleht.
